Foto
Tiit Veermäe
Enne Nüüd

Paks Margareeta ja Suur Rannavärav

Audio

Olen meie linna tornide seas kuulsaim maamärk. Mina juba mere poolt tulijaile märkamatuks ei jää! Ma pole küll nii kõrge kui mõni teine torn või kirikud, aga see-eest olen suur ja lai. Kahtluseta olen siin linnas kõige laiem ja kõige paksumate müüridega.

Mind ehitati koos uue Suure Rannavärava eesvärava ning Stoltingi tornini ulatuva zwinger’i ehk külgkaitsemüüriga. Väraval oleva vapitahvli loonud kiviraidur ja kindlustuste keeruka kompleksi ehitusmeister oli Gert Koningk.

Olen ajaloo vältel kandnud mitut nime. Esialgu, 500 aastat tagasi valmis saades kutsuti mind Ümmarguseks torniks, siis aga Roosiaia Uueks torniks. Roosiaed oli avalik aed, kus mööda Pikka tänavat tulnud ja väravast väljunud linnarahvas piknikuid pidas ja sadamamelu jälgis. 17. sajandi lõpul kandus mulle edasi Roosikrantsi nimi Toompea vallivärava suurtükitornilt, mis Rootsi bastioni muldkehasse maeti ja enam nime ei vajanud.

Arvatakse, et Paksuks Margareetaks ristisid mind 19. sajandi teisel poolel reidil loksuvates laevades igavlenud Vene madrused. Minu kohta on öeldud ka „mamma pojaga” – viidates mu kõrval Suure Rannavärava teisel poolel asuvale väikesele tornile. See aga on vale puha, sest väiksem torn on minust vanem! Suure Rannavärava eesväravaga olen ühendatud kolmandalt korruselt kulgeva käigu kaudu. Väraval oli kunagi ka langevõre, mis säilis kaua, kuni 1917. aasta tulekahjuni.

Legendide järgi olen Pika Hermanni armastatu. Miskipärast arvatakse, et olen pigem naissoost! Kui aga tõsiselt rääkida, siis olen olnud selle linna kõige võimsam suurtükitorn ja vägev tulepesa. Kokku oli minu kaitsekompleksis 32 laskeava suurtükkidele ja 124 käsitulirelvadele. Minu läbimõõt ulatub 25 meetrini. Kõige tugevam on alumise korruse müür – selle paksus on 5,1 meetrit, ent vundamendi paksus ületab koguni 6 meetrit. Saladuskatte all aga olgu sosistatud, et linna pool, lõunaküljel, on mu seina paksus ainult veidi üle meetri. Alumise korruse siseruumi läbimõõt on 12,5 meetrit, ruumi pindala ületab seega tublisti 110 ruutmeetrit.

450 aastat tagasi juunikuus tõi sõda Tallinna lahele Taani ja Lüübeki ühendatud laevastiku, kuhu kuulus 30 admiral Muncki juhtimise all olnud sõjalaeva. Taanlased süütasid või kaaperdasid kõik sadamas seisnud 150 laeva põhjendusega, et Rootsi ja Reval olevat püüdnud Narvas takistada Taani ja Moskva kaubavahetust. Laevadelt heideti pomme ka linna poole. Siis sain isegi kõvemat vastutuld anda! 

Bastionide ehitamise aegu kuhjati minugi ümber muldvalle. Osa neist on lammutatud. Ka väravakompleksi lagunevaid torne lammutati. Tsaariajal sai minust sõjamoonaladu, 1830. aastal avati siin vangla ja 1877. aastal ehitati mind ümber kasarmuks. Seejärel liideti mind kivimajaga, mis tehti ka linnavanglaks. 1917. aasta veebruaris lahvatasid tulekahju leegid välja igast mu uksest-aknast ning muudest avaustest.

Eesti ajal taheti mind teha kinoks või pöörleva põrandaga tantsuklubiks ja lõpuks linna puulaoks. Siis aga hakati ellu viima ajaloomuuseumi ideed. Siin otse minu küljes on tegutsenud ka linnamuuseum, aga eelkõige olen praegu tuntud kui aina huvitavamaks muutuv meremuuseum. Torni ümmargusele sisehoovile ehitasid Poola restauraatorid Moskva olümpiamängudeks katuse, 1978. aastani kasvasid seal puud. Nüüd aga on võimalik minu katusekohvikust taas linna ja merd vaadata.