Patkuli Trepp
Kuigi paljude pilke püüavad siin esimese asjana Stenbocki maja sambad, pakub Patkuli trepp lisaks silmailule ka osaluselamust neile, kes teevad ainuõige otsuse üles ronida. Pealegi, Stenbocki majas asub ammu juba valitsus, nii et sinna on nagunii asja vaid väljavalituil.
Mina, Patkuli trepp, valmisin 1903. aastal suureks rõõmuks romantikajanustele jalutajatele ja ringipatseerijatele. 20. sajandi algul oli jalutamine popp, sest nii sai näha teisi ja näidata iseend ning nautida ka ohkama panevaid vaateid! Nunne tänava algusest Toompea vaateplatvormini viis 157 trepiastet. Võimalus tõusta vaateplatvormile ning imetleda 180 kraadi ulatuses avanevat linna- ja merevaadet sai ka turistide tõmbenumbriks. Tollal ei olnud ju Instagrami, Facebooki ega isegi mitte televisiooni või raadiot. Ainus reklaam liikus rahvasuus!
Tänapäeval ei mäletata sellest enam õieti midagi, aga vanasti käis kõva arutelu minu nime ümber. Ühed arvasid, et mu nimi on pandud Rootsi riigi suure reeturi Johan Patkuli järgi. Tegelikult tuli see aga siin lähedal olnud muldkindlustusest Patkuli reduudist, mis oli oma nime saanud ühelt hoopis teiselt tegelaselt, Rootsi-aegselt asekubernerilt Dietrich Friedrich von Patkulilt. Eesti ajal küll leiti, et ka tema nimi ei vajanuks jäädvustamist, sest Põhjasõjas laskis ta enne venelaste saabumist eeslinnad ära põletada, mistõttu tekkis linna ülerahvastatus ja katk levis hoogsamalt. See aga sai sõjas saatuslikuks, sest linn andis alla ja langes venelaste kätte. Aga see on juba tagantjärele tarkus.
Endise aadlimaja õuele rajatud Patkuli vaateplatvormil on mälestuste järgi okupatsiooniajal ikka käidud mere poole õhkamas ja vabaduse märke igatsemas. Kui vaadata trepi jalamilt trepikoridori keerutamist ning jõuda pilguga üles Toompeale, siis seal hakkab kõige enam silma muidugi vabariigi valitsuse uhkete sammastega hoone, mis ehitati aastail 1787–1792 krahv Jakob Pontus Stenbocki linnaresidentsiks. Hiljem on see ehitis olnud mitme omaniku, Toomkooli pansioni ja pikka aega ka kohtuhoone peavarjuks.