Heidame Valgust Tallinna Vanalinnale: Vanalinna tornid ja müürid

Vanasti elasid linlased küllalt vahetult ühes loomadega. Mitte vaid kasside ja koertega nagu tänapäeval, vaid ikka hobuste, lehmade, sigade ja muude pudulojustega. Loomad olid eluliselt vajalikud! Linna loomad käisid soojal ajal iga päev linnast väljas müüriäärsetel karjamaadel. Sinna pääsesid nad Karja värava kaudu – 19. sajandil lammutatud Karja värava tornid olid minu head naabrid. Väidetavasti olen minagi saanud nime karjus Assauwe ehk Asso järgi, kes tõenäoliselt võis olla eesti verd mees. 

Olen Bremeni käik ning torn, aga nimetatud nõnda mitte Põhja-Saksa linna, vaid siinse linnakodaniku järgi, keda tunti ka Bremerina. 

Mind, Eppingi torni, ehitati 1370ndail, kui linnas läks lahti üks ajaloo kiiremaid ja kestvamaid torniehitusbuume. Tol ajal valmis enam-vähem korraga vähemasti tosin kui mitte enam kaitsetorni! Hansalinn Reval muudkui kasvas ja rikastus, kuid Liivimaal olid rahutud ajad ning oht oli õhus – nii ei saanud kaitserajatisi tähelepanuta jätta. 

Mind ehitati, et tugevdada müüri käänukohal asunud Renteni ja teiselt poolt Eppingi torni vahelist lõiku, kui linn hansakaubandusega ehk lihtsalt öeldes venelastele soola müümisega aina rikkamaks sai.

Mina olen naabertornidest noorem – Munkadetagune torn ja kunagine vägev Viru väravakompleks, millest on alles ainult paar eesvärava torni, on oma pool sajandit vanemad. 

Hinke, Hinken, Hincken, Hindrik, Henken … – sajandite vältel on minu nime kirjutatud väga mitmel moel. Aga olgu minu nimega, kuidas on, siis enda peaaegu sada aastat kadunud naabri vastu ma ikka ei saa: tema on kandnud Kuradi Ema või Kuradi Vanaema (Duveldoer, Tuefels-Grossmutter) nime. Kusjuures see tuli inimese, majaomaniku Johannes Duvelsmoderi nimest! Nagu ka minu nimi, mis arvatakse olevat pandud läheduses elanud raeteenri ja tallipoisi järgi.

Mina, Kiek In De Kök, olen linna kuulsaim ja kõrgeim kaitsetorn ning esimene, mis ehitati tulirelvade ajastu nõudmiste kohaselt! Pikk Hermann paistab kõrgem, aga ta on ka palju kõhnem ja mis peamine, seisab kõrge klindi peal. Minu ümber kuhjati juba üle 300 aasta tagasi kokku palju pinnast ning minu kaks alumist korrust on maa alla maetud, mistõttu ma paistan madalam ja matsakam. 

Mind nimetatakse nii Kloostriväravaks (Klosterpforte) kui ka Suur-Kloostri väravaks ning isegi uueks Nunnaväravaks. Tegelikult aga võiksin õiguse ja uhkusega kanda ka Wilhelm Neumanni värava nime. Mecklenburgist pärit kaupmehe poeg Wilhelm Neumann oli üks helge aju, iseõppijast ajaloolane ja arhitekt, kes on teinud palju ära, et nii Revali kui ka Riia linna ajalugu tuntaks ja väärtustataks.

Linnale tüüpilise hoburauakujulise põhiplaaniga tornina olen olemas juba 1360. aastaist alates, kuigi Köismäe torni nime mainiti esimest korda alles üle sajandi hiljem. Saksa nimi Reeperbahn ei tähenda siiski lõbumajade ala, nagu on Hamburgi linnas, vaid Revali linna köiepunumistöökodasid – Köismäe asum oli vanalinna ja Kalamaja vahel. 

Seisame siin Taani Kuninga aias selleks, et viidata ajalooliselt olulise hooviala lugudele ja legendidele! Oleme kavandina sündinud 2011. aastal linna korraldatud ideekonkursi käigus Simson von Seakylli (Aivar Simson) ja Paul Männi tööna „Kolm”, päevavalgust nägime aga alles 2015. aasta sügisel Kapiteli finantseerimisel. Meid on kokku kolm: 2,5 meetri kõrgused pronksist „Ootav munk Ambrosius”, „Palvetav munk Bartholomeus” ja „Jälgiv munk Claudius”. Kujusid täiendavad valguslahendus ja infotahvel linnamüüril.

Olen üks vana Taani-aegne torn. Kõige vanemal ajal on mind nimetatud Nunnade Õue torniks, aga ka Halva Katusega torniks. Varem oli Kuldjala torn linna poolt lahtise seinaga – selline nagu Neitsitorn veel praegugi. 

Tallinnas Viru väljaku ääres tegutseva Nordic Hotel Forumi ees seisab 2,4 meetri kõrgune hundi pronkskuju, skulptuur „Kultuurihunt“.

Laboratooriumi tänav on linna läänepoolse müüri äärne tänav, just nagu Müürivahe tänav teisel pool linna idapoolse kaitsemüüri ääres. Me mõlemad olemegi keskajast pärit kaitsekäigu tänavad – kitsad, veidi pimedad ja salapärased. 

Olin arvatavasti all-linna esimene neljakorruseline ringmüüritorn. Nime sain raehärra Winant Louenschede järgi, kes siin müürilõigul kaitserajatiste ehitamise töid juhtis. 

Munkadetagune torn sai oma nime asukoha järgi – seisan otse keskaegse linna ühe tähtsaima asutuse, dominiiklaste Püha Katariina kloostri taga. 

Siinsamas kõrval oli müüriäärne kaitsekäik, kus keskajal sagisid mustad mungad ja jutlustajad, kelle õpetustest linnarahval mitut moodi kasu oli. Munkadelt sai abi hingehoiuks ja nad aitasid saada issanda õnnistust. Samas aitasid nad ajada ka täiesti praktilisi asju, näiteks kui oli vaja kellelegi kirja kirjutada – seda muidugi ei pruukinud tavainimesel maises elus kunagi ette tulla. Hiljem on siin saginud sõjaväelased, tänapäeval aga liiguvad turistid ja istuvad kõiksugused kauplejad. 

Ajaloosügavustest ehk 14. sajandist peale on mind, Neitsitorni, ikka nimetatud Meghede torniks, mis arvatakse tulenevat ehitusmeistri Hinze Meghedi nimest või maakeelsest sõnast „mägede”. Mind püstitati ju nn lühikesele mäele (mons brevis), otse pika mäe (mons longhi) ehk tollal ühtse kõrgendikuna tuntud praeguse Tõnismäe ja Toompea kõrvale. Lühikesest ja pikast mäest tulid ka tänavanimed Lühike jalg jalakäijatele ning Pikk jalg hobuse ja hiljem tõldadega liikujaile. Neitsitorni nimi hakkas levima alles 19. sajandil, kui baltisaksa ajaloolased hakkasid mind suupärasemalt Magde või Mädcheni ehk Teenijatüdruku torniks kutsuma.

Meie oleme topeltmüür – kõrge müür ja madal müür. Kõrgem müür ehitati 14. sajandi algul, esialgu madalama ja õhemana, kuid 15. sajandi algul tehti see kõrgemaks ja paksemaks ehk tulirelvadele sobivamaks. Madal, tugimüür ehk parhammüür tehti eelkaitseks kahuritule vastu ja suurtükkide paigaldamiseks. See jooksis ühtepidi esialgu alla Kitsetornini, aga Kiek in de Köki valmides juba selleni. Kitsetorn on tänaseks peaaegu hävinenud ning müüri kulg Kökini on praegu pelgalt teerajana markeeritud.

Olen väike sadultorn või veidi peenemalt öeldes konsooltorn: nagu teisedki minu tüüpi kaitseehitised, näiteks Tallitorn või peaaegu minu naaber Saunatorn, oleks mind nagu müüri peale istuma pandud. Eriti pisike paistan oma võimsa naabri Loewenschede, aga ka teise naabri Kuldjala torni kõrval. Muide, raehärra Louenschede juhatamisel valmisin millalgi 1370ndate algul minagi. 

Olen väga vana, juba 14. sajandi algul rajatud torn, aga minu nimi läks keskajal kaduma. Alles 1738. aastal on mainitud uut nime Cyster-Thurm ehk Nunnatorn. 

Olen meie linna tornide seas kuulsaim maamärk. Mina, Paks Margareeta, juba mere poolt tulijaile märkamatuks ei jää! Ma pole küll nii kõrge kui mõni teine torn või kirikud, aga see-eest olen suur ja lai. Kahtluseta olen siin linnas kõige laiem ja kõige paksumate müüridega.

Kuigi paljude pilke püüavad siin esimese asjana Stenbocki maja sambad, pakub Patkuli trepp lisaks silmailule ka osaluselamust neile, kes teevad ainuõige otsuse üles ronida. Pealegi, Stenbocki majas asub ammu juba valitsus, nii et sinna on nagunii asja vaid väljavalituil. 

Pika jala väravatorniga seoses on hea meelde tuletada üht vana, konksuga viktoriiniküsimust: miks Tallinna linn lonkab? Vastus: üks jalg on pikem kui teine!

Minu nimi, Pikk Hermann, tähendab pikka sõdalast või suurt pealikku. Pika Hermanni torn on linnas kõige tähtsam ja kõrgun üle kõige! Tõsi, praegune, aastatega paisunud Tallinna kõrgeim punkt asub hoopis Nõmmel, aga minu ajaloolist tähtsust see ei vähenda.

Minu nimi on Nooleteritaja – just nii mind vanas alamsaksa keeles kutsuma hakati. Mind ehitati vägeva ordulinnuse Pika Hermanni ja Stür den Kerli järel kolmanda vahitornina. 

Olen ehitatud aastail 1401–1410 kahe vanema ja auväärsema torni Köismäe ja Eppingi vahele. Nime sain ma tornipealik Herbord Plate järgi. 

Kas minu paekivide vahelt võib leida jälgi või vähemasti hõngu ja aimu Tallinna linna vanimast teadaolevast müürist, 1265.–1282. aastal ehitatud Margareti müürist, mis on arheoloogidele olnud kui püha graal? 

Mind rajati aastail 1371–1372 väikese sadultornina. 1422. aastani kuulusin koos müürilõiguga siinsele tsistertslaste ordu Mihkli nunnakloostrile. Veel varem, juba 13. sajandil oli minu kohal nunnakloostri kolme ja poole meetri kõrgune ringmüür ning lähedal seisis naiste saun. Siit tuleb ka nimi Saunatorn.

Linna vanimad tornid olid ilmsesti väravatornid, aga mina kuulun kindlasti vanimate tavatornide sekka. Peale Kiek in de Köki olen ma linnamüüris veel üks sõõrjas torn tavapäraste hoburauakujuliste kõrval. 

Tallitorn või Marstalli ehk Tööhoovi torn – niimoodi on mind ikka nimetatud linna töökodade järgi, mis kohe siia minu juurde mäe alla kolisid, kui mina ja minu suurem naaber Neitsitorn koos meid ühendava müüriga linna kaitseks püsti saime. See juhtus juba peaaegu 650 aastat tagasi.

Olen Toompea, linna algus ja võimu kants. Minu kõrgus ja vorm on kujunenud Balti klindist juba ammu, sadu miljoneid aastaid tagasi ordoviitsiumi ajal. Paekivist lavasaar või pikk mägi, mons longa – just nii tunti mind esimestes kirjades. Siinse inimajaloo alguses võisin ma olla suurem ja kõrgemgi! Minu paekivi murti ehituseks, nii et lõunaküljel ja kunagi minuga ühendatud Tõnismäel on paekiht ajapikku suisa kadunud.

Tornide väljakul toimub iga päev justkui lakkamatu linnamüüri tornide paraad! Kui hakata lugema Nunne tänavalt ehk lõuna poolt, siis algab vaatemäng Nunnatorniga, järgnevad Saunatorn ja Kuldjala torn, Nunnadetagune torn ja Loewenschede torn …

Vene tänav on vana ja väärikas linnatänav – tuiksoon, mis linna algusaegadest peale ühendas turu ja sadama. Kuid lisaks kaupmeestele sagis siin keskaja lõpuni ka palju munkasid ning seepärast olin ma üks püha ja vaimne paik. 

Mind nimetatakse Wulfardi-taguseks torniks siin läheduses elanud Wulffard Rosendali järgi, kes oli 1410. aastal torniülem. Wulffard oli kaupmees ja endine Turu bürgermeister, aga Tallinna kolides sattus võlgadesse, pantis kodu ja läks Pirita kloostrisse ülalpeetavaks. Üsna pea kriipsutatigi tornipealike nimekirjast Wulffardi nimi maha, arvatavasti ta surma tõttu.