Foto
Tiit Veermäe
Enne Nüüd

Pikk Hermann

Audio

Minu nimi tähendab pikka sõdalast või suurt pealikku. Olen liputorn, linnas kõige tähtsam, ja kõrgun üle kõige! Tõsi, praegune, aastatega paisunud Tallinna kõrgeim punkt asub hoopis Nõmmel, aga minu ajaloolist tähtsust see ei vähenda.

Aastal 1219, kui Taani kuningas Valdemar II siin praegusel Toompeal Tallinna (Revali) linnaehituse käima tõmbas, tuli minu valmimist oodata veel ligi poolteist sajandit. Aga tasus oodata! Minu kõrgus koos klintalusega on üle 80 meetri, merepinnast üle 90 meetri. Teist sellist pole ei lähemal ega loodetavasti ka kaugemal! Kiek in de Kök muidugi vaidleb vastu, et tema on kõrgem, aga seda ju keegi ei näe, sest tema kerkib madalal ja maa seest. Pealegi, Kökil on väga kõrge kübar peas, mina aga olen üldse katuseta. Avatud tipukorrus on mul põhjusega. Kordan üle: olen liputornina mitte ainult linna, vaid kogu maa sümbol.

Lippe on minu otsa viidud ja sealt toodud lugematu arv. Sinimustvalge lipp heisati esimest korda 1918. aasta 12. detsembril ja see jäi sinna 1940. aasta suveni. Siis on seal olnud punane sirbi ja viisnurgaga ning punane haakristiga lipp, päris pikalt ka punane merelainetega lipp. Ei tea, kas see on legend, aga räägitakse, et punkarid, kes siin nõukogude ajal mäe jalamil bastionitunnelites elutsesid, näpanud neid ENSV lippe ja kasutanud voodilinadena. Nüüd on sinimustvalge lehvinud iga päev 1989. aasta 24. veebruarist saadik. Muide, torni lipud, mis tehakse ilmastikukindlast kangast, nummerdatakse ja arhiveeritakse pärast kasutamist. Aasta jooksul vahetub harilikult kuus lippu.

Päris tuliseks kiskus mu elu Vene revolutsiooni algul, kui 1917. aasta märtsis süüdati vanglad nii siinsamas Toompea kindluses kui ka Paksus Margareetas. Kindluses oli kubermanguvangla ja Margareeta torn oli linnavangla nr 2.

13. sajandil ehk oma elu algusaegadel täitsin eelkõige vahi- ja kaitsetorni ülesandeid. Siit kõrgelt võis näha kogu ordulinnale vajalikku ala. Et vahtidel-valvuritel oleks mugavam, oli torn köetav – alumisel korrusel asus hüpokaustkütte põhimõttel töötanud kerisahi. Kui ahi oli kuumaks aetud, siis korstnalõõr suleti ja soe õhk tungis mööda uuristatud kanaleid alumiselt korruselt ülemistele. Olin linna üks esimesi rajatisi, milles sellist küttesüsteemi kasutati, hiljem jäljendati seda mujal linna elamutes.

Ehitisena olen ma kaunis – torni ülaosas on uhke, eenduv, laskeavadega rinnatis piginukk ehk mašikulii. Sellist pole ei Kökil ega kuulsal Paksul Margareetal, ehkki viimasel kunagi oli. Paks Margareeta, keda legendilembid minu nooreks armastuseks peavad – on ju ta ikkagi üle sajandi noorem neiu –, oli vanal ajal võimsaim kaitsetorn. Armastusloo kohta võin öelda, et kõik oleneb inimestest ja nende romantikameelest. Lugu pajatab, et kuna kaks armunud torni kunagi kokku ei saa, siis on vanalinnas jalutajal võimalik mõlema torni seina puudutades ja seeläbi armastajad ühendades nende igatsust leevendada või värskendada. Vahel läheb hing tõesti soojaks, kui turistid mulle puudutusega Margareeta tervitusi edasi annavad!