Foto
Tiit Veermäe
Enne Nüüd

Neitsitorn

Audio

Ajaloosügavustest ehk 14. sajandist peale on mind, Neitsitorni, ikka nimetatud Meghede torniks, mis arvatakse tulenevat ehitusmeistri Hinze Meghedi nimest või maakeelsest sõnast „mägede”. Mind püstitati ju nn lühikesele mäele (mons brevis), otse pika mäe (mons longhi) ehk tollal ühtse kõrgendikuna tuntud praeguse Tõnismäe ja Toompea kõrvale. Lühikesest ja pikast mäest tulid ka tänavanimed Lühike jalg jalakäijatele ning Pikk jalg hobuse ja hiljem tõldadega liikujaile. Neitsitorni nimi hakkas levima alles 19. sajandil, kui baltisaksa ajaloolased hakkasid mind suupärasemalt Magde või Mädcheni ehk Teenijatüdruku torniks kutsuma.

Neitsitorn on linna ainuke kandilise põhiplaaniga kaitsetorn, mis on selja poolt lahtine ehk ilma seinata. Praegu on seal klaasist sein-aknad. Peale selle olen siin linnas vististi kõige rohkem ümber ehitatud torn! Aegade jooksul olen muutunud kolmekorruselisest neljakorruseliseks katusega kaitsetorniks, siis aga hoopis kahekorruselise elamuna all-linna suurima ja kauneima aia krooniks ning lõpuks jälle tagasi keskaegseks torniks.

Elumajaks ehitatuna ei näinud ma linna poolt vaadates üldse torni moodi välja, vaid olin kui hiigeltort oma poolkaares eenduva klassitsistliku fassaadi ja suurte akendega. Siin elas kõiksuguseid tähtsaid inimesi: raudtee maaletooja ja seeläbi moodsa linna rajaja parun Alexander von Pahlen ning palju kunstnikke. Üks viimaseid kunstnikke, kes siin teisel korrusel elas, oli Karl Burman, meie esimene arhitekt ja akvarellist. Tema jooniste järgi pidi ju esimese vabariigi ajal siitsamast kõrvalt lammutatama see suur Nevski katedraal, tsarismi ja venestamise sümbol. See jäi aga ära: 1970ndail lammutati hoopis Neitsitorni elamu ja mind taastati tornina. Laiemalt sain tuntuks siis, kui 1980. aastal avati siin Neitsitorni kohvik.

Räägitakse, et Neitsitornis kummitab – siin on nähtud mustas rõivas vanameest, kelle üks vene kunstnik 1986. aastal ka üles on joonistanud. Samuti on nähtud tüdrukut, kelle kohta liigub legend, et ta olla siia müüride vahele elusast peast maetud! Lisaks on torni teisel korrusel vahel hilisõhtuti hõljunud kummituslik pilv, mis on nähtamatu, aga ei lase mitte kedagi läbi. Liigub isegi lugu, et torn oli Rootsi ajal lõbutüdrukute vangla. Üks siinne kinnipeetav, kole naine, sõlminud kuradiga lepingu ja saanud seejärel klientide seas populaarseks, kuid lõpuks põletatud nõiana ära. See ei ole vast küll tõsilugu.