Wulfardi-tagune Torn

Mind nimetatakse Wulfardi-taguseks torniks siin läheduses elanud Wulffard Rosendali järgi, kes oli 1410. aastal torniülem. Wulffard oli kaupmees ja endine Turu bürgermeister, aga Tallinna kolides sattus võlgadesse, pantis kodu ja läks Pirita kloostrisse ülalpeetavaks. Üsna pea kriipsutatigi tornipealike nimekirjast Wulffardi nimi maha, arvatavasti ta surma tõttu.

Minu endagi lugu on veidi kurb. Praegu on minust näha üksnes ühe korruse jagu, aga kunagi olin vast neljakorruseline! Seoses sellega, et kohe siia naabrusse sigines 1529. aastal Suure Rannavärava eesvärava suurtükitorn ehk Paks Margareeta ja seejärel rajati ka bastionid, kaotasin oma sõjalise tähtsuse. Nii jäeti mind hooletusse ja lagunema. Pärast 1757. aasta peetripäeva (29. juuni) suurtulekahju, kui põles maha minu lähistele 30 aastat varem püsti pandud Peeter I linnapalee ja tegelikult terve kvartal, märgitakse ka mind kui põlenud püssirohutorni. Püssirohtu siin enam muidugi ei säilitatud, siis poleks minust niigi palju alles.

1870. aastal lammutati mind kuni müüri kõrguseni, misjärel kasutati mind ainult veskimeister Wilhelmi krundile (praegune Tolli 4) viiva võlvitud läbikäiguna. Pärast 1980. aastate lõpul toimunud restaureerimist olen aga Tallinna Linnaarhiivi kasutuses. Lõpp hea, kõik hea.