Stoltingi Torn

Linna vanimad tornid olid ilmsesti väravatornid, aga mina kuulun kindlasti vanimate tavatornide sekka. Peale Kiek in de Köki olen ma linnamüüris veel üks sõõrjas torn tavapäraste hoburauakujuliste kõrval. 

Nii ümmargune ei ole ma aga alati olnud. Esialgu olin põhiplaanilt nelinurkne, ilmselt Taani-aegne rajatis ning esimene sadama kaitsetorn. Sadam oli strateegiliselt tähtis objekt! Seetõttu ehitati hiljem, umbes 1340.–1355. aastal minu lähedusse veelgi kõrgem Suure Rannavärava torn. Mõni aasta hiljem ehitati ranna kaitseks sadamale lähemale, ilmselt praeguse trammipeatuse kohale veel üks torn, aga see hävis 16. sajandi hirmsate sõdade aegu.

15. sajandi algul kerkisin all-linna kõrgtorniks. 19. sajandi alguses läksin eraomanike kätte, nagu ikka tollal kaitsetornide saatuseks sai, ning mind ühendati kõrvalkinnistu hoonega. 1960. aastate lõpust saadik olid tollal uuenduslikke kataloogi- ja perfokaarte tootnud eksperimentaalkombinaadil Bit siin puhke- ja klubiruumid. Kõvast saunas vihtlemisest, tualeti kasutamisest ja veetorude lekkimisest aga hakkas mind kandev liivakivi murenema. Nagu eksperdid kindlaks tegid, ähvardas mind ümberkukkumine! Varem arvati, et minu aluspind on kõva paas, aga võta näpust. 

Nüüdseks on, nagu öeldakse, meetmed kasutusele võetud ja olukord kontrolli all. Saunatada muinsuskaitse siin enam ei luba. Juba paarkümmend aastat olen olnud hoopis õpikute kirjastajate käes. Nemad teevad siia huvilistele vahel ka ekskursioone.