Pika Jala Väravatorn

Pika jala väravatorniga seoses on hea meelde tuletada üht vana, konksuga viktoriiniküsimust: miks Tallinna linn lonkab? Vastus: üks jalg on pikem kui teine!

Vanasti arvati, et Pikk jalg viis siit teena üles juba muinasajal. Tänapäeval arvame, et see ei ole tõsi ning pigem said muistsed eestlased kõrgendikku tippu sealt, kus täna Kaarli kiriku juurest tõuseb Toompea tee. Kindel on aga see, et Pikk jalg oli algselt paljul kitsam ja järsum. Jalgsi saadi üla- ja all-linna vahel liikuda Lühikest jalga mööda, Pikk jalg oli sõiduteeks. Taani ja ordu ajal liiguti siin hobuse seljas ning Rootsi ajast alates üha enam ka kaarikute ja tõldadega.

Kuigi 18. sajandi lõpus tehti tee laiemaks ja seda jõudumööda ka tasandati, tuleb öelda, et veel tsaariajalgi pidid kutsarid siin oma kõrgemaid kutseoskusi näitama ning karjuma värava poole laskudes kõva häälega: „Ettevaatust!” Värav teeb üsna ohtliku käänaku ning väljumine viib kohe kolmele ristuvale rahvarohkele tänavale. Siin on nähtud õnnetusi ja tunnistatud ka traagilisi liiklussurmasid.

Päris algusajal Pikal jalal väravat polnud, aga koos all-linna kujunemisega pandi värav paika ning siit alates tulen mängu ka mina. Esialgu värava kohal torni polnud, aga peagi ehitati puust torn, kust vahid said liiklejatel paremini silma peal hoida. Üla- ja all-linn nimelt ei saanud omavahel sugugi kõige paremini läbi. Pika jala äärt mööda kulgevat kaitsemüüri, mis valmis 15. sajandil, on seetõttu kutsutud ka usaldamatuse müüriks. 1380. aastal andis maad valitsenud ordumeister viimaks loa mind kivitorniks ehitada. Nii tehtigi ning mulle anti ka uhke nimi Porta Longa Montis! Tingimuseks siiski oli, et kui seal üleval ordumeestele torn ikka üldse ei meeldi, tuleb see lammutada.

All-linlased panid värava kinni orduajal kell üheksa ja Rootsi ajal kell kümme õhtul. Tsaariaja lõpu poole aga väravat enam ei suletud ning all-linn ja ülalinn ühendati lõpuks ühes tervikuks. Hiljem suleti värav veel vaid korra esimese Eesti Vabariigi ajal! See juhtus 1924. aasta 1. detsembri ööl, kui kommunistid üritasid võimu haarata. Väravaava on korra kinni pandud ka 1991. aasta augustiputši ajal, aga siis enam mitte väravaustega, mida pole juba ammu, vaid suure graniitkuubiga. See pidi ära hoidma Pihkva tankide võimaliku rünnaku Toompeale. Päris hirmus oli ka 1995. aasta jõulude aeg, kui siin kõrvalmajas puhkes tulekahju ja minagi põlesin pealtpoolt tühjaks. Õnneks sain pärast seda uue katuse ja tuulelipu!

Peale tornivahtide olen ka hiljem majutanud kõiksuguseid inimesi. Kui 19. sajandil elasid siin sõdurid, siis alates esimesest Eesti ajast on torn hakanud meeldima kunstnikele nii ateljee kui ka elukohana. Olen võõrustanud nii pika nimekirja jagu kunstnikke, et ei jõua ette lugedagi. Või kui proovida, siis võiks alustada ühtedest esimestest, maalikunstnikest Ludvig Oskarist ja Ernst Hallopist, aga veel on siin elanud kujur Juhan Raudsepp, maalikunstnikud Märt Bormeister ja Olev Subbi, lastekirjanik ja kunstnik Edgar Valter, maalikunstnik Valdur-Olev Ohakas, graafik Peeter Ulas, metallikunstnikud Heino Müller ja Tõnu Lauk, kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin ning kunstiajaloolane Juhan Maiste. Heinz Valk on ka siin kord korralikult ehmunud, kui pärast üht lõunauinakut märkas vaikuses hõljuvat olendit, mis ilmselt oli kummitus.