Hinke Torn
Hinke, Hinken, Hincken, Hindrik, Henken … – sajandite vältel on minu nime kirjutatud väga mitmel moel. Aga olgu minu nimega, kuidas on, siis enda peaaegu sada aastat kadunud naabri vastu ma ikka ei saa: tema on kandnud Kuradi Ema või Kuradi Vanaema (Duveldoer, Tuefels-Grossmutter) nime. Kusjuures see tuli inimese, majaomaniku Johannes Duvelsmoderi nimest! Nagu ka minu nimi, mis arvatakse olevat pandud läheduses elanud raeteenri ja tallipoisi järgi.
Mind ehitati 14. sajandi keskel hobuserauakujulisena linnamüüri Viru värava (Lehmporte ehk Savivärava) ja Kuraditorni vahele. Kui Toompeal olid kõigis tornides kohe algusest peale müüri sees keerdtrepid, siis siin all-linna tornides hakkas selline keerukus ilmnema alles 15. sajandi lõpus. Minul, täpsemini küll minu seina küljes oli keerdtrepp aga eraldi ehitisena. Enam seda ei näe. Pigem peab olema rõõmus, et mind ennastki veel näha on, sest olen igast küljest majade vahele jäänud.
Veel 1930ndail taheti mind sootuks lammutada! Kuna pinnas minu ümber oli püdel – liivsavid ja saviliivad – ning vahetult müüri kõrval olid vallikraav ja Viru vesiveski paistiigi ülemine osa, tuli mu vundament rajada puitparvele ja vaiadele. Kogu see vedel värk aga ei mõjunud müüridele hästi.
1832. aastal läksin eravaldusesse. Ilmsesti kasutati mind pikalt laoruumina. Seejärel ehitati minu ümber ning läbi minu elamu- ja kontoripinnad. Nüüd aga on rõõm tõdeda, et üsna hiljuti avati mindi viimaks taas avalikkusele. Praegu tegutseb minu sees ja all ruumides tubli toitlustusettevõte, mille kliendid ka mu sisemist ilu näha saavad.