Intervjuu Valgusarhitektide Anuj Gala ja Jari Vuorinen’ga

Mis on vanalinna valgustuse projekti peamine idee? Mille poolest see valgustus tavapärasest erineb?

Tallinna linnamüür ja tornid on sajandeid ajaproovile vastu pidanud, kaitstes linna ja selle elanikke. Lighting Design Collective tahtis, et meie valgustuse kontseptsioon oleks väike austusavaldus ajaloo armidele ja fragmentidele, mida need müürid väljendavad. See valguslahendus põhineb detailide väljatoomisel ja sosinatel, meie eesmärk polnud kõike valgusega üle valada ega luua värvikirevat Disneylandi. 

Meie lähenemine on pigem emotsionaalne kui matemaatiline ning võtmesõnad on atmosfäär ja avastamine. Mõni valgustatud koht ja detail avab end alles aja jooksul, kui käia neid vaatamas küllalt palju kordi.

Kirjeldage lähemalt oma tööprotsessi. Kuidas tulemuseni jõudsite?

Mis puudutab kontseptsiooni leidmist, siis oli meie protsess küllaltki lihtne. Põhikontseptsioon sai paika pandud juba esimese kohapealse vaatluse järel, mil mõistsime, et tuleb läheneda delikaatselt.

Enamik aega ja pingutusi kulus valgustite paigutuse väljatöötamisele. Kuna Tallinna vanalinn on UNESCO kaitse all, siis kehtivad siin püsiseadeldiste paigaldamise piirangud ning see tähendas, et valgustite paigutuses tuli teha kompromisse, saavutamaks soovitud tulemusi. Loomulikult tuli kõik paigaldustööd korraldada nii, et need vastaksid ajalooliste paikade säilitamise eeskirjadele.

Vanalinna kohta on vähe jooniseid ja muid materjale. Lighting Design Collective otsustas dokumentatsioonile läheneda veidi isemoodi, kasutades droone ja laserskaneerimist selleks, et objekte ja valgustite paigutust täpselt kaardistada. Kuna tegu oli valmis objektidega, oli lihtne viimaste detailide ja positsioonide paikapanemiseks kasutada mudeleid ja proovivalgustust.

Milliste objektidega oli kõige huvitavam töötada? Millistega jäite lõpuks kõige enam rahule?

Meie töös oli palju põnevaid kihte, aga kõige huvitavam oli katsumus luua võimalikult terviklik pilt, mis laseks külastajal kogeda neid paiku nii lähedalt kui ka kaugelt. Intiimsed kohad, kus saab müüre puudutada ja tunnetada, on kõige rahuldustpakkuvamad. Meile tundub, et oleme mõnes kohas suutnud luua ajatuse tunde. 

Kui tuua välja üks detail, mis teil endal kõige rohkem silma särama pani, siis mis see oleks?

Jari: Minu jaoks oli see Pika jala väravatorn. Sellel on väga eripäraseid jooni, mis tulevad ilmsiks ainult valgustuse kaudu. Varem olid selle koha müürifragmendid täielikus pimeduses.

Anuj: See on Patkuli trepp. Varem sai siin näha ainult heledaid valguslaike, ilma et avaneks müürivaateid. Nüüd on valgustus rahulikum ja soojem, tuues esile varjatud kujundeid ja vorme. 

Valgustajal on mõnes mõttes väga vastutusrikas töö. Kui midagi valgustada, siis miski jääb varju. Teisisõnu, valgustaja valib, mida vaataja tähele paneb ja mida mitte. Vanalinna pika ajalooga ja nüansirikkad objektid pakuvad palju valikuvõimalusi. Kuidas valikuid tegite ja kas see oli lihtne?

Valgustusel on suur võim. See võib asju esile tuua või peita. Mõnes kohas tundusid valikud lihtsad, teisal aga oli tegu pika protsessiga, mõistmaks, mis „väärib“ valgustamist. Kokkuvõttes oli see suhteliselt vaistlik protsess ning me tegime oma kujundusmeeskonnaga otsuseid tihedas koostöös.

Soe ja läbimõeldud valgustus äratab vanalinna ellu ja paneb lugusid jutustama. Kuidas Tallinna vanalinn teid ennast pika töö käigus kõnetas ja mida jutustas?

Oleme hakanud vanalinna armastama. Valguskunstnikuna tuleb õhutada end asja tuuma leidmiseks kasutama nn vampiiri silma (viide vampiir Lestatile, kes hakkab pärast vampiiriks saamist asju teisiti nägema). Mitte kõike pole vaja valgustada ning pimedus ei kätke endas alati ohtu. 

Meile räägivad müüride sosistatud lood peamiselt ajast ja ajaloost. Meie tilluke valgustustöö on ainult väike fragment nende pikast ajaloost. Valgus kuhtub, aga müürid jäävad. Kaitstes, emmates, mäletades.