Munkadetagune Torn

Munkadetagune torn sai oma nime asukoha järgi – seisan otse keskaegse linna ühe tähtsaima asutuse, dominiiklaste Püha Katariina kloostri taga. 

Mustad mungad, jutlustajavennad või jumala koerad, nagu neid nimetati, olid linnarahvale olulised: nad oskasid eesti keelt ja õpetasid lihtrahvast ning olid muidu tegusad. Mungad ehitasid hiigelkompleksi, mis hõlmas kloostriruume ja suurt kirikut. Katoliiklusevastaseks kujunenud usupuhastus aga tegi neil jalgealuse tuliseks, munkadel tuli lahkuda ja jumalakojale pandi tuli otsa. Olen minagi mitu korda põlenud – juba 1433. aasta kevadel põlesin linna hiigeltulekahjus –, nii et ma tean, millest räägin. Viimati olin veel 25 aastat tagasi punase kukega kimpus. 

Rootsi ajal, 17. sajandil sain rahvasuus nime Süütenööride torn (Lunten Thurm), sest 18. sajandi lõpuni oli minu ruumides sõjamoonaladu. 19. sajandi algul mind erastati, nagu juhtus tollal ka paljude teiste tornidega. Siis rajati siia elukorterid ja laoruumid. 1970.–1980. aastail mind restaureeriti ja siin avati kohvik. Pärast 1993. aasta tulekahju seisin pikalt tühjana ja olin omandivaidluste objekt, nüüd aga olen taas tipp-topp korda tehtud.