Toompea Nõlv

Olen Toompea, linna algus ja võimu kants. Minu kõrgus ja vorm on kujunenud Balti klindist juba ammu, sadu miljoneid aastaid tagasi ordoviitsiumi ajal. Paekivist lavasaar või pikk mägi, mons longa – just nii tunti mind esimestes kirjades. Siinse inimajaloo alguses võisin ma olla suurem ja kõrgemgi! Minu paekivi murti ehituseks, nii et lõunaküljel ja kunagi minuga ühendatud Tõnismäel on paekiht ajapikku suisa kadunud.

Muistse mütoloogia järgi peab kohalik rahvas minu kõrgendikku Kalevi kalmuks – kivihunnikuks, mille vägilase lesk Linda kokku on kandnud. Siia vana Kalevi hauasügavustesse olla peidetud kõiksuguseid aardeid, mida ka päriselus kuuldavasti otsimas on käidud. Tegelikult polnud ma kuni 19. sajandi lõpuni linna õiguslik osa, vaid valitseja maa. Rüütlid, aadel ja tähtsad kirikuisad on siia püstitanud uhkeid hooneid, mis erinevalt all-linnast on mitu korda maha põlenud. Eriti suur põleng oli 17. sajandi lõpul, alles 18. sajandil hakkasid kerkima uued aadlipaleed. Üksnes toomkirikus leidub seda kõige vanemat, Taani-aegset osa. Toomkirik ongi vast linna vanim säilinud ehitis.

Vahel minu paelava ka variseb ja väriseb ning mitu hoonet on muutunud varisemisohtlikuks. Aegade jooksul on Toompea nõlva siiski kindlustatud ja suures osas katab looduslikku klindipaljandit tugimüür.