Vene Tänava Müürilõik

Vene tänava lõpp Sulevimäe ja Olevimäe ning Vene tänava ristumiskohas Brookusplatsil

Vene tänav on vana ja väärikas linnatänav – tuiksoon, mis linna algusaegadest peale ühendas turu ja sadama. Kuid lisaks kaupmeestele sagis siin keskaja lõpuni ka palju munkasid ning seepärast olin ma üks püha ja vaimne paik. 

Mina, Vene tänav, saan alguse Raekoja lähedalt Vanaturu kaelast ja ulatun välja tänasele Brookusplatsile, kus keskajast kuni 19. sajandini seisis sadamasse viiv Väike Rannavärav. Nüüd on väravakompleksist jäänud vaid tänavanimetus ja vahimaja – kui astuda üle Uue tänava. 

Tee Raekojast ja turult sadamasse viis mööda suurest Katariina kloostrist ja teiste kloostrite majadest, vene kaupmeeste hoovist ja pühakojast. Esialgu kutsutigi mind munkade järgi – Platea Monachorum ja Monnekestrasse. Mungad aga lahkusid siit usupuhastuse käigus peaaegu 500 aastat tagasi. Rüüstes ja tules hävinud dominiiklaste kloostri endine viljaait muudeti relvalaoks (rüsthaus, arsenal). Sestap hakati tänavanimena tarvitama ka Rüststrasset, ühtlasi tuli kasutusse ka Russ-Strasse ehk Vene tänav. 

Kadunud munki meenutati veel 19. sajandi algulgi, kui öeldi Mönchenstrasse. 1872. aastal aga hakkas kuberner nõudma, et tänavasildid oleksid kolmes kohalikus keeles. Siis jäi saksa keeles esialgu kasutusse Rüststrasse, hiljem siiski Russ-Strasse ja vene keeles Nikolskaja uulits, siinse vene kiriku nimepühaku Nikolai Imetegija järgi. Eesti keeles on kirjutatud ikka Vene tänav. 

Tänavajooksu lõpukolmandikus, alates vene kirikust, kulgen piki keskaegset kaitsemüüri. Päris lõpusirgel on kaitsemüür 1970. aastail pikemalt välja puhastatud – 18.–19. sajandil ehitatud müüriäärsed hooned lammutati, et esitleda keskaegset gootilikku paekivimüüri ja kaarniššide ilu. Eriti kaunis olen õhtupoolikul pärast tööpäeva, kui kauplejad on müüri äärest oma kimpsud-kompsud ja kampsikud-käpikud kokku kogunud ning ära koju, väljateenitud puhkusele läinud.